Kirjutised

Reet Varblane: “Et valimisplatvormide jõulisematest seisukohtadest jõuab valim tulevasse koalitsioonilepingusse, on oluline Eestis tegutsevatele erakondadele taas meelde tuletada, kui hapras ja haavatavas olukorras on kogu Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal olnud loovisikud, ning et olukord halveneb mitte päevade, vaid tundidega.”

Loe edasi Sirbist

German Golub: “Talent ei ole habe ja see iseenesest ei kasva. Vaatamata sellele, et vahel on mugav koort riisuda, kui keegi on midagi saavutanud.”

Loe artiklit Sirbist

Sanna Kartau: “Nagu filmifestivalidel auhindu noppivad teosed illustreerivad, kutsub järjekordne meeshinge lahkav draama globaalsel skaalal tõenäoliselt esile pigem haigutusi kui ahhetusi. Neid on saanud jutustada aastakümneid. Taamal näeme aga dramaatilisi triumfide ja läbikukkumiste mägesid, mis vajuvad unustusehõlma, kui neid praegu kinni ei püüta.”

Loe artiklit Müürilehes

Marko Raat: “Dokfilm ratsutab meediumina tõe vahendamise illusioonil. Dokitegija ei pea midagi ise tõestama, fotograafiline kujutis on alates selle leiutamisest kinnistunud meie meeltes kui fakti sünonüüm. Ka kõige kohmakam või tendentslikum dokk on vaataja silmis traditsiooniliselt ikkagi “tõsieluline” film, tõeväärtusega teos. Seega pakub dokiväli erilisi ahvatlusi poliitilisele propagandale ja ideoloogilistele manipulatsioonidele. Ja muidugi ka kunstnikele oma tõe pakendamiseks.”

Loe artikli täisteksti ERRis.

Aurelia Aasa: “Üks illusioonid kaotanud režissöör ütles hiljuti, et film ei peagi pakkuma midagi uut. Võib-olla tõesti. Enese totaalsesse originaalsusse võime niikuinii uskuda vaid elust joobumise harvadel hetkedel. Teisalt tahaks otsiv vaim siin ka vastu vaielda. Kui me lakkame püüdlemast uudsuse, kas või klišeede teise järjekorda seadmise poole, milleks siis üldse võtta jalge alla loomise magusvalus teekond?”

Loe artiklit ajakirjast Teater. Muusika. Kino.

Raimo Jõerand: “Möödunud aastate tõsielufilmidelt ei oota me enamasti muud kui oma ajastu tõetruud peegeldust. Tahame, et vanad filmid näitaksid meile seda, kuidas vanasti elati ja oldi. Millised olid inimesed, millised olid autod, kui palju maksis poes piim ja kuidas seda müüdi… Vaadates ekraanil silma sada aastat tagasi elanud mehele ja teades, et temal seal ja siis ei saanud meist siin ja praegu veel õrna aimugi olla, võime korraga ka ennast samasuguse inimesena tunda ja olla omaenda ajas ühtäkki rohkem kohal — nagu juhuslik tegelane filmis, mis räägib ajastust, kus ise elame.”

Loe artiklit ajakirjast Teater. Muusika. Kino.

Mark Soosaar: “Mõned aastad tagasi juhtus Pärnu filmifestivalil katastroof. Auhinnaöö alguseni oli jäänud vaid poolteist tundi. Peaaegu kõik žüriid olid töö lõpetanud, parimate etnofilmide autoritele diplomid vormistatud, ETV otseülekande proov tehtud. Ja siis teatasid kolm välismaist filmiloojat, kelle linateosed olid peaauhindadele nomineeritud ning kes olid eesti filmid läbi vaadanud, et nemad auhinda välja anda ei saa.”

Artikli täistekst ERRis.